Õlisalvei (tšiia)

* Inimesed tuletavad üha enam  meelde vähelevinud või „hästi unustatud“ kultuure, meenutades seda, et „uus maailm“ kinkis „vanale“ kartuli, tomati, baklažaani, maisi, bataadi ja kakao-oad ... Kusjuures see Läänepoolkera toiduaineterikkus sellega ei piirdu: viimastel aastakümnetel on populaarsust kogunud veel üks ameerika taim – õlisalvei ehk tšiia (isegi Euroliit lülitas teda 2005 aastal perspektiivsete toidutaimede nimekirja).
Õlisalvei kuulub huulõieliste sugukonda. Tema kodumaa on tänapäeva Lõuna- Mehhiko ja Guatemaala. Hinnatud on tema seemned (ovaalsed, umbes 1mm läbimõõdus). Nad on mustad, valged, hallid, pruunid või kirjud (seemnete värv ei mõjuta maitset). Enne Kolumbuse aega olid tšiiaseemned asteekide juures väga populaarsed, olles peale maisi ja aeduba kolmandal kohal.

„TŠIIA“ – see on asteekidelt saadud nimetus. Indiaanlased hindasid seda taime tema erakordse toitvate omaduste pärast: vastavalt legendile võisid asteegi sõjamehed säiltada jõu väikese peotäie (umbes 1 supilusikatäis) seemnetega.
Seemnetega raviti ka haavu, külmetust, angiini, seedetrakti häireid, eesnääret ja välditi ebameeldivaid kehalõhnu.
Taime väärtus oli selline, et kõik provintsid, kus teda oli võimalik kasvatada, maksid andamit tšiiaseemnetega.
Teda kasutatai ka religioossetes tseremooniates.
Hispaanlased ei pooldanud miskipärast seda taime ja hävitasid peaaegu kõik istandused. Siis hakkasid indiaanlased korjama seemneid metsikult kasvavatelt taimedelt, kuni 1960-1980 ndatel aastatel tekkis taas huvi selle kultuuri vastu (erinevus metsiku ja kultuurvormi vahel on väga väike).

Mille poolest on tšiia kasulik?
Seemned on väga toitvad, nende energeetiline väärtus on 486 kcal 100 g kohta. Nad sisaldavad 15-25 % valke (2-3 korda rohkem kui aeduba), umbes 34 % kiudainet, 26-41% kuidaineid mittesisaldavaid süsivesikuid, üle 30% rasvhappeid, suure annuse B grupi vitamiine, kaltsiumi, rauda, magneesiumi, mangaani, fosforit ja tsinki, fenoolühendeid: kampferooli, kvertsetiini, müritsetiini, kaneel-, kofeiin – ja klorogeenhappeid. Fenoolsed ühendid takistavad lipiidide oksüdeerumist, antioksüdantsete omaduste poolest ületab tšiia kõik salvei liigid ja ei jää maha mustikast – tunnustatud tšempionist looduslike antioksüdantide seast. Tšiia seemned on rikkalik kaltsiumi allikas: 100 grammis on seda 631 mg, viis korda rohkem kui samas koguses lehmapiimas.
Eriti poulaarsed on tšiiaseemned taimetoitlaste seas, kes ei tarbi ei mune ega piima. Kuigi on toitaineid, mis on kaltsiumi poolest rikkamad: 100 g mooniseemnetes on seda 1450 mg, samas koguses seesamiseemnetes – 875 mg.
On veel üks tšiia eripära- gluteeni puudumine. See keeruline varuvalkude segu on olemas kõigis teraviljades, see teeb taigna elastseks, aga küpsetise kohevaks. Kuid umbes 1% maailma elanikest kannatab gluteenitalumatuse all, seepärast on gluteenivabad tooted paljudele vajalikud (leiba muidugi sellisest jahust ei saa, aga kakukesi küll).
Õlisalvei  - on ka õlikultuur. Tõlkes tähendab tšiia- „õline“. Taime seemned sisaldavad kuni 40 % rasvhappeid, millest 64 % on oomega-3 alfalinoleenhapped ja 21 % oomega-6 alfalinoleenhapped. Oomega-3 kuulub küllastumata rasvhapete hulka, millel  üks kaksikside asetseb kolmanda ja neljanda süsiniku aatomi vahel; oomega-6-l on see side kuuenda ja seitsmenda aatomi vahel. Neid happeid inimese organism ise ei sünteesi, ehkki ta neid vajab.
Tasakaalu puudumine nende sisalduses kutsub esile põletikke ja südame-veresoonkonna haigusi. Oomega-6 norm peab olema kolm kuni neli korda kõrgem kui oomega-3, kuid reaalne suhe ületab ideaalset, kuna inimesed tarbivad liiga paljupäevalille-, maisi- ja arahiisiõli, mis on oomega- 6 allikas.
Et rikastada toitu oomega-3-ga, on vaja süüa rasvast kala või tšiiaseemneid. Kõige rohkem alfalinoleenhappeid sisaldavad seemned, mis kasvavad madalamatel kõrgustel ja on varajases küpsusastmes.
Rahvameditsiin omastab seemnetele raviomadused, kuid sellest räägivad ka teaduslikud artiklid, kuid täielikke uurimusi koos vajalike kontrollimistega, võttes arvesse inimeste eluviise ja geneetilisi iseärasusi, on vähe.
Vastavalt tulemusele, seemned, mida kasutatakse mitme nädala vältel toiduks puhtal kujul või siis jookide ja leiva koostises, vähendavad südame-veresoonkonna haiguste riski.

Paksendaja ja kehakaalu vähendamise stimulaator.
Seemned sisaldavad kiudaineid, mis seovad 12 korda rohkem vett kui ise kaaluvad. Paisunud polüsahhariidid moodustavad geeli, tänu millele on tšiiajoogid viskoossed. Blenderis või kohviveskis peenestatud seemned – see on hea paksendi, emulgaator ja stabilisaator, mis talub külmutamist ja sulamist, aga omadustelt sarnaneb želatiini või guarkummiga. Kiudained seovad rasvu ja normaliseerivad seedetrakti tööd. Kõhus paisunud seemned loovad täiskõhutunde. Ka on tšiiaseemned kasulikud diabeetikutele ja kõhnuda soovijatele. Mitmete uurimuste kohaselt on pidev tšiiaseemnete tarbimine vähendanud söögiisu ja veresuhkru taset peale sööki, aga kaalulangetamise suhtes pole teadlased ühisele seisukohale seni jõudnud (niisuguseid uuringuid tehakse 12 nädala vältel). Pikemate uuringute puhul, kui dieeti ei peeta ja inimene tarvitab seemneid, aga sööb, mida tahab, siis kaalulangust andmed ei kinnita.

Millega ei tohiks õlisalvei seeneid segi ajada?
Kalifornias, Nevadas ja Arizonas kasvab tuvisalve – (Salvia columbariae), mida ka mõnikord kutsutakse „tšiia“, sest tema seemned on põhielanike jaoks oluline toiduallikas. Taim on kuni 0,5 m kõrge, seemnete mõõt 1-2 mm, seemnetest keedavad indiaanlased putru, jahvatatuna lisatakse jahule ja tehakse paksu jooki. Õlisalveiga ei maksa segi ajada ka teist ameerika taime – luulusalvei – (Salvia divinоrum), mis kasvab Kesk- Ameerika mägedes. Ta sisaldab hallutsinatsioone põhjustavat ainetsalvinoriin –A, seepärast kasutavad kohalikud indiaanlased teda šamaaniriitustes, aga väikestes annustes ravimina.  Ja lõpuks, Hispaanias ja Prantsusmaa lõunaosas kasvab lavandlilehine salvei (Salvia lavandulifolia). See on madalapoolne metsataim kitsaste lantsetjate lehtedega. Kui teda hõõruda, eraldub eeterlikku õli, mis meenutab rosmariini. Teda kasutatakse parfümeerias, kuid toiduks ta ei kõlba.

Mida saab teha tšiia seemnetest?
Seemneid süüakse toorelt või praetakse (Kolumbias kasutatakse energeetikuna), lisatakse pirukaase ja jogurtisse, hommikuhelvestele, teraviljabatoonidesse, aga keedetakse ka džemmi. Praetud seemnetest või jahust tehakse viskoosseid ja toitvaid jooke.
Seemneid (ka idandeid) lisatakse salatitesse, putrudesse (paar lusikatäit portsjonile). Eriti hästi sobivad kokku kaera kleepainega.
Kui mõnele ei meeldi tarretis, mis moodustub paisunud seemnetest, siis võib teda lisada smuutidesse – marjadest tehtud jook koos piima või mahlaga: niisugusel puhul geel ei ole tuntav, seemned aga krõmpsuvad meeldivalt hamba all. Aga kui segada seemneid piimaga, saadakse puding, mille maitse on meeldiv ja originaalne, kui lisada einevaid puuvilju või pähkleid. Tšiiajahu, lisatuna küpsetistele, rikastab neid oomega-3 hapetega, kuid üle 5 % ei maksaks panna- muidu ei ole enam maitsev.

Õlisalvei seemneid Euroopas müüakse, kuid nad on kallid. Seepärast on parem kasutada retsepte, kus seemnete hulk ei ole suur:
1. Lihtne on valmistada värskendav jook „Chia Fresca“. Selleks lahustame poolteises klaasis keedetud vees 3 spl sidrunhapet ja 2 tl suhkrut, lisame 1 tl tšiiaseemneid ja laseme 10 minutit seista, kuni seemnete ümber tekib geel. Seejärel segame. Kõik.
2. Võib teha marja džemmi ilma želatiini ja suhkruta (nt maasika). Selleks peenestatakse hoolikalt marjad, vaja on 2 klaasi püreed. Lisame 1 spl mett ja samapalju sidrunimahla ning 2 spl tšiiaseemneid, lasta 5 minutit pakseneda. Kui marjad on mahlased ja džemm on vedel, siis lisada veel 1 tl seemneid. Seejärel panna džemm purki. Säilitada külmikus umbes 2 nädalat (selle ajaga läheb ta veel paksemaks). Džemmi võib ka külmutada, siis säilib ta kuni 3 kuud. 

Eng.: Chia. Suom.: Chia. Sven.: Chia. Bot.syn.: Salvia chia, Salvia prismatica Cav., Salvia schiedeana Stapf, Salvia tetragona Moench.